Eesolev miksteip kõlab samamoodi, nagu mul on viimased poolteist aastat kõlanud peas – reiviselt ja happeselt; õhupasunate, kajamasinate, vilede ja rahva huilgamise saatel uriseb magusnärviliselt TB-303, säriseb TR-808 ning ma tantsin mõttes kaks ööpäeva järjest mõnes suures räpases laohoones inimestega, kel on siiani seljas paar numbrit suuremad t-särgid ja jalas kõrged valged tossud ning ees Ray Ban’i päikeseprillid väga kitsaste ning teravate joontega näolapil, mille kontuure on võimalik eristatada ainult tänu sellele, et tuhanded värvid korduvalt üle nende peade libisevad.